"Lepitus" ("Atonement" 2007)

Ah! Millised kaadrid! Milline kaameratöö! Milline kunstnikutöö! Ma ei ole küll mõni professionaal, et ma võiksin seda selle künka otsast väita, kuid mulle meeldis. Väga. Minu arvates oli lihtsalt kaunis. Näitlejatöö meeldis, sisu pakkus huvi.

Muidugi olid mõningad liinid etteaimatavad. Korduvalt leidsin end ütlemas, et nüüd juhtub midagi, et nüüd nad teevad seda või leiab selle. Siiski oli hea ning nauditav. Kogu film oli minu jaoks mõnusalt ühtne. Ei olnud liiga närvilisi kohti ning samuti polnud kordagi väga igav.

Olen kindel, et nii mõnedki inimesed vaidleksid mulle hea meelega vastu, aga ma jään endale kindlaks - mulle meeldis see film.

Minu hinne: 5/5

_____
strpnjkjoC

Endla teatri "Kajakas"

Ma ei osanud päris täpselt etendusest midagi oodata. Jällegi olin kuulnud, et see pidavat hea olema. Kava lugedes märkasin tuttavaid nimesid. Küüni astudes kohmetusin veidi, sest publik pidi istuma ümber lava. Meie kolme jaoks, kes me etendusele koos läksime, oli justkui kiuste jäetud üks kolme tooliga koht. Natukene juba pelgasin etendust.

Väga üllatav oli minu jaoks see, kuidas tekstiga ümber oli käidud. Ma ei märganud mitte seda, kust mida ja kui palju kärbitud oli, vaid just seda, milline liikumine ning kehakeel teksti juurde oli pandud. See oli hea, mulle meeldis. Võib-olla oleksin pidanud enne lugema veidi Tšehhovi näidendit, et oleks vahe paremini näha. Siiski nautisin seda, mis kätte anti.

Peab ütlema, et kohati ma teksti ei kuulanud, vaid jälgisin. Jälgisin näitlejaid ning nende karakteritunnetust. Seda, kuidas nad olid Tegelased ka siis, kui istusid publiku seas, sõid porgandit ning aeg-ajalt vaidlesid valjuhäälselt kellelegi vastu. Mulle meeldis see. Väikseid nüansse oli palju.

Kostüümid. Reet Aus tegi minu arvates suurepärast tööd. Minu lemmikkostüümideks jäid siiski Näitlejanna omad. Kui vaid saaks endalegi sellise seeliku ja vesti ja pluusi ja... Väga kaunis oli vaadata. Ilusad heledad kostüümid olid kõigil.

Kes armastab traditsioonilist teatrit, sellest tükist midagi väga traditsioonilist ei leia. Samas usun, et noortele läheb see kindlasti peale.

Tõlge Ernst Raudsepp
Lavastus Andres Noormets
Ruum Veronika Valk (külalisena)
Valgus Margus Vaigur
Kostüümid Reet Aus (külalisena)
Muusika ja improvisatsioonid Taavi Kerikmäe (külalisena)
Ronimisõpetus Kaja Kann (külalisena)

Osades Marianne Kütt (külalisena), Piret Laurimaa, Kaili Närep, Karin Tammaru, Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa
____
Hinne 5-/5

(Pildid on võetud Endla teatri koduleheküljelt)

Endla teatri etendus "Kolmekesi kahevahel"

Olin kuulnud, et see on hea etendus. Komöödia. Algas küll niimoodi, et oli aru saada, miks ta komöödiaks on nimetatud. Rahvas naeris. Mina ja Maili istusime ja jälgisime. Alguses ei naernud. Oli lihtsalt vanabaskiniteaterlikult labane. Ei, mitte päris labane, kuid sinnapoole kalduv. Kaks esimest karakterit (Direktor ja Kapten) tundusid liiga stereotüübid, liiga ülemängitud äkki. Juurde tuli kolmas karakter Professor, kes jäi vaieldamatlt minu lemmiktegelaseks selles etenduses. Sepo Seeman mängis väga hästi välja tolle tegelase professorlikku hoiakut, õpetlase siseheitlusi ning mõttekäike. Väga nauditav oli vaadata.

Mida edasi, seda paremaks etendus läks. Karakterid hakkasid vastanduma, vennastuma, dialoogid muutusid huvitavamaks ning üldse polnud lõpuks haisugi labasusest. Väga nauditav oli vaadata karakterite käitumist ning näitlejad suutsid neis kogu aeg olla. Meeldis ka Lii Tedre mängitud Naine oma lihtsusega. Mida kõike inimene oma mõtlemisega ei suuda teha. Müstikat oli ohtralt.

Mailiga naersime, et naljakas on vaadata, mis kohtades inimesed naeravad. Tihtipeale hakkasime meie itsitama siis, kui teised ei naernud. Või vastupidi.

Kindlasti soovitan seda etendust vaatama minna. Pole selles tegelikult labasuse lõhnagi.

Autor Luigi Lunari
Tõlkija Eva Kolli
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Andrus Jõhvik

Osades Indrek Taalmaa, Sepo Seeman, Madis Kalmet, Lii Tedre
____
Hinne 5/5

(Kasutatud foto on Endla teatri koduleheküljelt)

"Kuhu põgenevad hinged?" (2007)

Uus Eesti noortefilm. Väga positiivne, et üldse midagi tehakse ning mul on hea meel, et filmitööstus on siinmail hoogustunud. Kvaliteet on kõvasti paranenud ning filmi oli nauditav vaadata. Rõhk on viimasel sõnal. Just vaadata oli hea. Ilusad kaadrid, värvid.

Stsenaarium oli segane. Palju oli hüplemist, kontekstist väljas lauseid, mõttetusi, karakterimuutusi jne jne. Kui film algas minu arust normaalselt, siis lõpus oli juba jaburus. Palju väikseid apsakaid, millest on minu arvates hästi kirjutanud siin.

Kuigi ma arvan, et näitlejatöö oli arvestatav, jäi palju just teksti taha kinni. Paljud intriigid ja probleemid jäid lõpuni lahendatamata. Liiga palju toodi uut sisse ning probleemid tekkisid vaatajale arusaamatult, mittenähtavalt. Mulle jäi mulje, et filmis taheti näidata kõiki noorteprobleeme. Pereprobleemid (kasuisa, uus laps peres, tülid, lahkuminekud, kasuisa huvi kasutütre vastu, mida vist siiski polnud, kuid kahtlustati), armuastuse probleemid (huvi poisi vastu, ülelöömine, poisiga magamine), sõpruse probleemid (sõbra leidmine, petmine, leppimine), isiksuse probleemid (süütunne, parandamine, sisemine kasvamine). Neid oli kindlasti veel. Kõiki neid ei suudetud piisavalt välja tuua.

Muidugi on vahva, et üldse midagi tehti.

Hinne: 3/5
_____
Kusjuures mulle see lugu meeldib.

Harry Potter ja Fööniksi ordu (2007)

Tundsin juba ammu huvi, kuidas nad suudavad kõik olulise filmis ära näidata. Ega ei jõudnudki. Ma küll ei tea, mida tunnevad inimesed, kes pole raamatut lugenud, kuid arvata on, et arusaamine võis keeruline olla. Endalgi oli vahepeal tunne, mida kuradit toimub. Mõned stseenid olid suhteliselt kasutud ning tundus, et filmi pandud ainult sellepärast, et need hästi välja tulid.
Kuid peab tõdema, et oli ka hetki, mis nägid efektsed välja (nt hetk, kui Weasley kaksikud koolist lahkusid - kas seda mainiti üldse filmis?; ka hetk ministeeriumis, kui ennustustekerad järjest riiulitelt alla lendasid). Praegusel ajal on ju hea eriefekte arvutiga teha.
Näitlejatöö on minu arvates paranenud. Paljud karakterid olid armsalt sümpaatsed ning kodused. Bellatrixi mänginud Helena Bonham Carter oli minu arvates väga hea. Samuti tegid head näitlejatööd Natalia Tena (Tonks - kahju, et teda nii vähe näidati), Imelda Staunton (Umbridge), Evanna Lynch (Luna). Nimetatud karakterid olid filmis uued ning seepärast jäid võib-olla ka rohkem silma. Kahju on sellest, et filmis ei saanud karakteritevahelisi suhteid eriti näidata, kuid seda oligi karta.
Hinne: 4-/5

Amy Winehouse - Back to black

Mõnikord leiab Mtv's ka uusi ning häid artiste. Mina avastasin enda jaoks sellise artisti nagu Amy Winehouse. Tema albumi kohta on ka sellisel lehel kirjutatud.

Albumi "Back to black" stiiliks on kuuekümnendate souli muusika. Tõesti, lood on väga stiilipuhtad ning õnneks ei ole need üle koormatud praeguse ajastu popinootidega ning -rütmiga. Albumit oli väga hea kuulata ning ka lood olid minu jaoks sümpaatsed.

Esimesena kuulsin lugu "Rehab". Selle videot võite näha siin. Naisel on hea hääl. Väga hea hääl. Minu arust on väga positiivne, et videosse pole pandud klippe, kus artist koos trobikonna tantsijatega mingit kombinni teevad. No muidugi polnud muusika päris see, millele taolist kohta oleks saanud sisse panna, kuid tänapäeval tehakse ka ju kõike. Tundub, et see artist koos produtsentidega ning manageridega teab, mis on stiilne ning hea.

Jätkaku samas vaimus!

1. Rehab Album Version
2. You Know I'm No Good
3. Me & Mr Jones (Fuckery)
4. Just Friends
5. Back To Black
6. Love Is A Losing Game
7. Tears Dry On Their Own
8. Wake Up Alone
9. Some Unholy War
10. He Can Only Hold Her
11. Addicted

5/5

Kolm veinijoomise filmi

Ehk siis kolm filmi, mida on hea vaadata ning juurde veini juua. Tore seltskond sealjuures ei tee halba. Mis nendeks on? Esiteks "Under the Tuscan sun", mille põhitegevus leiab aset Itaalias. Teiseks "Sideways", mis toimub Ameerikas. Kolmandaks aga "A good year", mille tegevus on põhiliselt Prantsusmaal. Mingil määral on need erinevad filmid, mingil määral väga sarnased. Küllap vast on esimene ning kolmas kõige sarnasemad. Ühest blogist lugesin juba, et esimene film on justkui rohkem naistele ning kolmas meestele. No...Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, kuid see ei ole kindlasti ainult nii.

Nendest kolmest filmist meeldis mulle endale kõige enam "Under the Tuscan sun". Lõpp ei olnud liiga lääge, kuid mõnusalt lootustandev.

U2 - 18 singles

Kuna selle bloginurga nimi on KRIITika, seda nii filmi- kui muusikavallast, siis teen otsa lahti ka muusika poolepealt. Esimeseks valisin sellise artisti, mida saab ka kiita. Ehk siis U2.

Olen tähele pannud, et mulle meeldib kuulata rohkem bändide best of'e kui albumeid. Eriti veel, kui bändil on koormate viisi albumeid. Ütlen ausalt, et ma pole U2 albumeid eriti kuulanud. Võib-olla albumit "How to dismantle an atomic bomb" kuulasin rohkem. Eriti teretulnud oligi minu jaoks see, kui U2 andis välja oma 18 singliga albumi. See on koosseis, keda peaks väike austusega vaatama, neilt teame, mida saame. Kõik lood olid mulle tuntud ning sellepärast ei tekkinud sellist hetke, kus ma oleksin unustanud, mida ma kuulan. Vahepeal hakkas isegi jalg kaasa tatsuma ning tekkis isegi isu kaasa ümiseda.

Kindlasti on kriitikuid, kes arvavad, et sellise albumi koostamine on mõttetu ning nad on oma hiilguse kaotanud. Ikka juhtub. Mina ei oska selle kohta aga midagi öelda, sest pole U2'd luubi all hoidnud ning iga nende liigutust jälginud. Tean vaid, et mulle meeldib see bänd, seda on hea kuulata.

Eriti tore üllatus oli minu jaoks lugu "The saints are coming", sest olen selle videot mitmeid kordi telerist näinud ning mulle hakkas see lugu meeldima. Midagi uut on koostöö Green Day'ga. Positiivne.

1.Beautiful Day
2.I Still Haven't Found What I'm Looking For
3.Pride (In the Name of Love)
4.With or Without You
5.Vertigo
6.New Year's Day
7.Mysterious Ways
8.Stuck in a Moment You Can't Get out Of
9.Where the Streets Have No Name
10.Sweetest Thing
11.Sunday Bloody Sunday
12.One
13.Desire
14.Walk On
15.Elevation
16.Sometimes You Can't Make It on Your Own
17.The Saints Are Coming
18.Window in the Skies

Pean mõtlema, mis süsteemis ma muusikat hindama hakkan. Kas üldse on vaja hinnata? Hetkel otsustan anda U2'le hindeks 5/5.