Natukene KRIITikat filmi- ja muusikavallast

"Lepitus" ("Atonement" 2007)

2008-03-07T14:19:00.000-08:00

Ah! Millised kaadrid! Milline kaameratöö! Milline kunstnikutöö! Ma ei ole küll mõni professionaal, et ma võiksin seda selle künka otsast väita, kuid mulle meeldis. Väga. Minu arvates oli lihtsalt kaunis. Näitlejatöö meeldis, sisu pakkus huvi.

Muidugi olid mõningad liinid etteaimatavad. Korduvalt leidsin end ütlemas, et nüüd juhtub midagi, et nüüd nad teevad seda või leiab selle. Siiski oli hea ning nauditav. Kogu film oli minu jaoks mõnusalt ühtne. Ei olnud liiga närvilisi kohti ning samuti polnud kordagi väga igav.

Olen kindel, et nii mõnedki inimesed vaidleksid mulle hea meelega vastu, aga ma jään endale kindlaks - mulle meeldis see film.

Minu hinne: 5/5

_____
strpnjkjoC

Endla teatri "Kajakas"

2008-02-09T05:16:00.000-08:00

Ma ei osanud päris täpselt etendusest midagi oodata. Jällegi olin kuulnud, et see pidavat hea olema. Kava lugedes märkasin tuttavaid nimesid. Küüni astudes kohmetusin veidi, sest publik pidi istuma ümber lava. Meie kolme jaoks, kes me etendusele koos läksime, oli justkui kiuste jäetud üks kolme tooliga koht. Natukene juba pelgasin etendust.

Väga üllatav oli minu jaoks see, kuidas tekstiga ümber oli käidud. Ma ei märganud mitte seda, kust mida ja kui palju kärbitud oli, vaid just seda, milline liikumine ning kehakeel teksti juurde oli pandud. See oli hea, mulle meeldis. Võib-olla oleksin pidanud enne lugema veidi Tšehhovi näidendit, et oleks vahe paremini näha. Siiski nautisin seda, mis kätte anti.

Peab ütlema, et kohati ma teksti ei kuulanud, vaid jälgisin. Jälgisin näitlejaid ning nende karakteritunnetust. Seda, kuidas nad olid Tegelased ka siis, kui istusid publiku seas, sõid porgandit ning aeg-ajalt vaidlesid valjuhäälselt kellelegi vastu. Mulle meeldis see. Väikseid nüansse oli palju.

Kostüümid. Reet Aus tegi minu arvates suurepärast tööd. Minu lemmikkostüümideks jäid siiski Näitlejanna omad. Kui vaid saaks endalegi sellise seeliku ja vesti ja pluusi ja... Väga kaunis oli vaadata. Ilusad heledad kostüümid olid kõigil.

Kes armastab traditsioonilist teatrit, sellest tükist midagi väga traditsioonilist ei leia. Samas usun, et noortele läheb see kindlasti peale.

Tõlge Ernst Raudsepp
Lavastus Andres Noormets
Ruum Veronika Valk (külalisena)
Valgus Margus Vaigur
Kostüümid Reet Aus (külalisena)
Muusika ja improvisatsioonid Taavi Kerikmäe (külalisena)
Ronimisõpetus Kaja Kann (külalisena)

Osades Marianne Kütt (külalisena), Piret Laurimaa, Kaili Närep, Karin Tammaru, Ago Anderson, Märt Avandi, Sten Karpov, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa
____
Hinne 5-/5

(Pildid on võetud Endla teatri koduleheküljelt)

Endla teatri etendus "Kolmekesi kahevahel"

2008-02-09T04:41:00.000-08:00

Olin kuulnud, et see on hea etendus. Komöödia. Algas küll niimoodi, et oli aru saada, miks ta komöödiaks on nimetatud. Rahvas naeris. Mina ja Maili istusime ja jälgisime. Alguses ei naernud. Oli lihtsalt vanabaskiniteaterlikult labane. Ei, mitte päris labane, kuid sinnapoole kalduv. Kaks esimest karakterit (Direktor ja Kapten) tundusid liiga stereotüübid, liiga ülemängitud äkki. Juurde tuli kolmas karakter Professor, kes jäi vaieldamatlt minu lemmiktegelaseks selles etenduses. Sepo Seeman mängis väga hästi välja tolle tegelase professorlikku hoiakut, õpetlase siseheitlusi ning mõttekäike. Väga nauditav oli vaadata.

Mida edasi, seda paremaks etendus läks. Karakterid hakkasid vastanduma, vennastuma, dialoogid muutusid huvitavamaks ning üldse polnud lõpuks haisugi labasusest. Väga nauditav oli vaadata karakterite käitumist ning näitlejad suutsid neis kogu aeg olla. Meeldis ka Lii Tedre mängitud Naine oma lihtsusega. Mida kõike inimene oma mõtlemisega ei suuda teha. Müstikat oli ohtralt.

Mailiga naersime, et naljakas on vaadata, mis kohtades inimesed naeravad. Tihtipeale hakkasime meie itsitama siis, kui teised ei naernud. Või vastupidi.

Kindlasti soovitan seda etendust vaatama minna. Pole selles tegelikult labasuse lõhnagi.

Autor Luigi Lunari
Tõlkija Eva Kolli
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Andrus Jõhvik

Osades Indrek Taalmaa, Sepo Seeman, Madis Kalmet, Lii Tedre
____
Hinne 5/5

(Kasutatud foto on Endla teatri koduleheküljelt)

"Kuhu põgenevad hinged?" (2007)

2007-11-12T01:11:00.000-08:00

Uus Eesti noortefilm. Väga positiivne, et üldse midagi tehakse ning mul on hea meel, et filmitööstus on siinmail hoogustunud. Kvaliteet on kõvasti paranenud ning filmi oli nauditav vaadata. Rõhk on viimasel sõnal. Just vaadata oli hea. Ilusad kaadrid, värvid.

Stsenaarium oli segane. Palju oli hüplemist, kontekstist väljas lauseid, mõttetusi, karakterimuutusi jne jne. Kui film algas minu arust normaalselt, siis lõpus oli juba jaburus. Palju väikseid apsakaid, millest on minu arvates hästi kirjutanud siin.

Kuigi ma arvan, et näitlejatöö oli arvestatav, jäi palju just teksti taha kinni. Paljud intriigid ja probleemid jäid lõpuni lahendatamata. Liiga palju toodi uut sisse ning probleemid tekkisid vaatajale arusaamatult, mittenähtavalt. Mulle jäi mulje, et filmis taheti näidata kõiki noorteprobleeme. Pereprobleemid (kasuisa, uus laps peres, tülid, lahkuminekud, kasuisa huvi kasutütre vastu, mida vist siiski polnud, kuid kahtlustati), armuastuse probleemid (huvi poisi vastu, ülelöömine, poisiga magamine), sõpruse probleemid (sõbra leidmine, petmine, leppimine), isiksuse probleemid (süütunne, parandamine, sisemine kasvamine). Neid oli kindlasti veel. Kõiki neid ei suudetud piisavalt välja tuua.

Muidugi on vahva, et üldse midagi tehti.

Hinne: 3/5
_____
Kusjuures mulle see lugu meeldib.

Harry Potter ja Fööniksi ordu (2007)

2007-07-24T14:06:00.000-07:00

Tundsin juba ammu huvi, kuidas nad suudavad kõik olulise filmis ära näidata. Ega ei jõudnudki. Ma küll ei tea, mida tunnevad inimesed, kes pole raamatut lugenud, kuid arvata on, et arusaamine võis keeruline olla. Endalgi oli vahepeal tunne, mida kuradit toimub. Mõned stseenid olid suhteliselt kasutud ning tundus, et filmi pandud ainult sellepärast, et need hästi välja tulid.
Kuid peab tõdema, et oli ka hetki, mis nägid efektsed välja (nt hetk, kui Weasley kaksikud koolist lahkusid - kas seda mainiti üldse filmis?; ka hetk ministeeriumis, kui ennustustekerad järjest riiulitelt alla lendasid). Praegusel ajal on ju hea eriefekte arvutiga teha.
Näitlejatöö on minu arvates paranenud. Paljud karakterid olid armsalt sümpaatsed ning kodused. Bellatrixi mänginud Helena Bonham Carter oli minu arvates väga hea. Samuti tegid head näitlejatööd Natalia Tena (Tonks - kahju, et teda nii vähe näidati), Imelda Staunton (Umbridge), Evanna Lynch (Luna). Nimetatud karakterid olid filmis uued ning seepärast jäid võib-olla ka rohkem silma. Kahju on sellest, et filmis ei saanud karakteritevahelisi suhteid eriti näidata, kuid seda oligi karta.
Hinne: 4-/5

Amy Winehouse - Back to black

2007-02-07T06:43:00.000-08:00

Mõnikord leiab Mtv's ka uusi ning häid artiste. Mina avastasin enda jaoks sellise artisti nagu Amy Winehouse. Tema albumi kohta on ka sellisel lehel kirjutatud.

Albumi "Back to black" stiiliks on kuuekümnendate souli muusika. Tõesti, lood on väga stiilipuhtad ning õnneks ei ole need üle koormatud praeguse ajastu popinootidega ning -rütmiga. Albumit oli väga hea kuulata ning ka lood olid minu jaoks sümpaatsed.

Esimesena kuulsin lugu "Rehab". Selle videot võite näha siin. Naisel on hea hääl. Väga hea hääl. Minu arust on väga positiivne, et videosse pole pandud klippe, kus artist koos trobikonna tantsijatega mingit kombinni teevad. No muidugi polnud muusika päris see, millele taolist kohta oleks saanud sisse panna, kuid tänapäeval tehakse ka ju kõike. Tundub, et see artist koos produtsentidega ning manageridega teab, mis on stiilne ning hea.

Jätkaku samas vaimus!

1. Rehab Album Version
2. You Know I'm No Good
3. Me & Mr Jones (Fuckery)
4. Just Friends
5. Back To Black
6. Love Is A Losing Game
7. Tears Dry On Their Own
8. Wake Up Alone
9. Some Unholy War
10. He Can Only Hold Her
11. Addicted

5/5

Kolm veinijoomise filmi

2007-01-28T10:26:00.000-08:00

Ehk siis kolm filmi, mida on hea vaadata ning juurde veini juua. Tore seltskond sealjuures ei tee halba. Mis nendeks on? Esiteks "Under the Tuscan sun", mille põhitegevus leiab aset Itaalias. Teiseks "Sideways", mis toimub Ameerikas. Kolmandaks aga "A good year", mille tegevus on põhiliselt Prantsusmaal. Mingil määral on need erinevad filmid, mingil määral väga sarnased. Küllap vast on esimene ning kolmas kõige sarnasemad. Ühest blogist lugesin juba, et esimene film on justkui rohkem naistele ning kolmas meestele. No...Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, kuid see ei ole kindlasti ainult nii.

Nendest kolmest filmist meeldis mulle endale kõige enam "Under the Tuscan sun". Lõpp ei olnud liiga lääge, kuid mõnusalt lootustandev.

U2 - 18 singles

2006-12-19T10:47:00.000-08:00

Kuna selle bloginurga nimi on KRIITika, seda nii filmi- kui muusikavallast, siis teen otsa lahti ka muusika poolepealt. Esimeseks valisin sellise artisti, mida saab ka kiita. Ehk siis U2.

Olen tähele pannud, et mulle meeldib kuulata rohkem bändide best of'e kui albumeid. Eriti veel, kui bändil on koormate viisi albumeid. Ütlen ausalt, et ma pole U2 albumeid eriti kuulanud. Võib-olla albumit "How to dismantle an atomic bomb" kuulasin rohkem. Eriti teretulnud oligi minu jaoks see, kui U2 andis välja oma 18 singliga albumi. See on koosseis, keda peaks väike austusega vaatama, neilt teame, mida saame. Kõik lood olid mulle tuntud ning sellepärast ei tekkinud sellist hetke, kus ma oleksin unustanud, mida ma kuulan. Vahepeal hakkas isegi jalg kaasa tatsuma ning tekkis isegi isu kaasa ümiseda.

Kindlasti on kriitikuid, kes arvavad, et sellise albumi koostamine on mõttetu ning nad on oma hiilguse kaotanud. Ikka juhtub. Mina ei oska selle kohta aga midagi öelda, sest pole U2'd luubi all hoidnud ning iga nende liigutust jälginud. Tean vaid, et mulle meeldib see bänd, seda on hea kuulata.

Eriti tore üllatus oli minu jaoks lugu "The saints are coming", sest olen selle videot mitmeid kordi telerist näinud ning mulle hakkas see lugu meeldima. Midagi uut on koostöö Green Day'ga. Positiivne.

1.Beautiful Day
2.I Still Haven't Found What I'm Looking For
3.Pride (In the Name of Love)
4.With or Without You
5.Vertigo
6.New Year's Day
7.Mysterious Ways
8.Stuck in a Moment You Can't Get out Of
9.Where the Streets Have No Name
10.Sweetest Thing
11.Sunday Bloody Sunday
12.One
13.Desire
14.Walk On
15.Elevation
16.Sometimes You Can't Make It on Your Own
17.The Saints Are Coming
18.Window in the Skies

Pean mõtlema, mis süsteemis ma muusikat hindama hakkan. Kas üldse on vaja hinnata? Hetkel otsustan anda U2'le hindeks 5/5.

The Notebook

2006-12-04T14:25:00.000-08:00

Selle filmi mõte ning süžee on väga lihtsad, kuid minu arvates ongi nii hea. Film räägib armastusest. Kas see peletas nüüd mõned meeshuvilised ära? Ei tohiks, sest film on mõtlemapanev ning ei ole üldse nii imal armastuslugu nagu mõned. Olete kunagi mõelnud, milline Tõeline Armastus on? Äkki midagi sellist, mis selles filmiski on?

Kujutage ette, et istute oma armastatu kõrval ning loete ette üht imeilusat armastuslugu. Ainult et inimene, kellele seda loete, et mäleta, et olete nii ennemgi teinud. Ta ei mäleta, et jutt, mida loete on teie armastuslugu. Kurvakstegev? Pigem paratamatus.

Minu arvates mängivad filmis väga hästi oma rolle Ryan Gosling ning Rachel McAdams. Kuigi film oli ikkagi Hollywoodilik, siis arvan, et see väärib kõrgeid punkte, mis sellele imdb's antud on. Oli tõesti ilus film ning kuigi natukene kurvakstegev, oli see ka mõtlemapanev.

Hinne: 5-/5

Young Noah: My Dearest Allie. I couldn't sleep last night because I know that it's over between us. I'm not bitter anymore, because I know that what we had was real. And if in some distant place in the future we see each other in our new lives, I'll smile at you with joy and remember how we spent the summer beneath the trees, learning from each other and growing in love. The best love is the kind that awakens the soul and makes us reach for more, that plants a fire in our hearts and brings peace to our minds, and that's what you've given me. That's what I hope to give to you forever. I love you. I'll be seeing you. Noah

Chocolat

2006-11-12T14:38:00.000-08:00

See on samuti üks nendest filmidest, mida ma ammu näha tahtsin. Nüüd sain ära vaadatud.

On üks väike usklik traditsiooniline küla, kus avatakse äkki shokolaadipoeke. Linnaisa (Alfred Molina) proovib igal moel uut kohta kinni panna, sest see 'viib inimesed hukatusse'. Vianne Rocher (Julianne Binoche), kes poodi peab, teeb aga linnaisa kavatsused raskeks. Iga hinna eest üritab ta inimesi enda poole kutsuda. See ei ole aga raske, sest naine on väga soe ning avatud. Külakesse tulevad ka rändajad parvedel. Need inimesed on linnaisale eriti vastuvõetamatud. Need on sissetungijad, elukohata inimesed. Vianne on aga sõbralik ning eriti lähedaseks saab ta Roux'ga (Johnny Depp).

See on film, mis teeb tuju heaks ning õnneks ei ole seal nii tohutult keerulisi probleeme, mis tekitaksid masendust. Läbiv on kerge tunne. Ei oskagi täpsemalt seletada, kuid juba filmimuusika on mõnusalt kerge. Ei ole dramaatilisi ning tumedaid toone. Soovitan soojalt.

Hinne: 5+/5

Vianne Rocher: Would you like to buy something special for your lady friend?

Guillaume Blerot: Lady friend?

Vianne Rocher: Yes, the lovely woman your dog was so fond of.

Guillaume Blerot: Oh, I mustn't. Mme Audel is in mourning for her husband.

Vianne Rocher: Oh. I'm sorry. When did he die?

Guillaume Blerot: The war. A German grenade.

Vianne Rocher: Oh, I see. Well, it's been 15 years since the war, so...

Guillaume Blerot: No, not that war. M Audel was killed on the 12th January 1917. It was quite a blow to Mme Audel.

Vianne Rocher: Apparently so.

Boy #1: I hear she's an atheist.

Boy #2: What's that?

Boy #1: I don't know.

Roux: You make friends with us, you make enemies with others.

Vianne: You promise?

Garden State

2006-11-12T14:21:00.000-08:00

Seda filmi olin juba kaua tahtnud näha. Lõpuks sattus see minu kätte ja vaatasin selle ära. Ei oskagi öelda, kas ootasin sellest midagi rohkemat või ootasin hoopis midagi muud. Võib-olla rohkem seda teist.

Andrew Largeman (Zach Braff) on elust võõrdunud. Ta käib küll tööl ja justkui 'elaks', kuid elust ta rõõmu ei tunne. Äkki saab ta teate, et tema ema on surnud. Niisiis läheb ta Garden State'i, oma kodukohta. Tema suhted oma isaga ei ole head ning see on tema jaoks frustreeriv. Kodukohas kohtub ta oma vanade sõpradega ning tutvub ka Samiga (Natalie Portman). Sam on teistsugune kui Andrew - lõbus, elurõõmus, värvikas. Tüdruk puhub poisi elule ning õpetab, mis on armastus.

Filmis oli palju armsaid kohti. Sam on selline tegelaskuju ning inimene, kes mõjutab positiivselt teisi. Olen ka ise taolistega kokku puutunud. Üldiselt on film hea, palju on häid tsitaate ning kohti, mis meelde jäävad.

Hinne: 4+/5

Sam: This is your one opportunity to do something that no one has ever done before and that no one will copy throughout human existence. And if nothing else, you will be remembered as the one guy who ever did this. This one thing.

Sam: How do you feel?

Andrew: Safe... when I'm with you I feel so safe... like I'm home.

The Lake House

2006-10-14T08:00:00.000-07:00

Kõige esimesena popsas mulle pähe sõna "nauditav". Imdb's on selle filmi reiting päris kõrge. No eks ta ole täitsa hea film ka. Kõigepealt sisust. Film räägib mehest ja naisest, kes asutavad kirjavahetusse. Mis selles nii erilist on? Nende probleemiks on aga see, et nad elavad erinevates aegades. Nende vahel on 2 aastat. Kuidas see võimalik on? Ma ei tea, kuid tundub huvitav. Muidugi nad armuvad ning mehel, kes elab n-ö minevikus, on mitu võimalust naist näha ja temaga suhelda. Naine, kes elab mehe suhtes tulevikus, nendele tähelepanu ei ole varem pööranud. Vahepeal läheb mõte sassi ning peab rohkem mõtlema, miks on nii ja kuidas sai naa olla. Miks "Maja järve ääres"? Sest kõik algab ühest majast, mis asub järve ääres (õigemini peal või kohal). Nad alustavad kirjutamist, kui naine kolib majast ära ning jätab uuele omanikule kirja postkasti. Imekombel saab kirja aga mees, kes tegelikult läheb majja elama 2 aastat enne naist. Weird, I know.

Näitlejatöö on ka nauditav. Mulle on alati Sandra Bullock ning Keanu Reeves imponeerinud. Filmis meeldis mulle Sandra Bullocki soeng, aga see ei puutu tegelikult filmi. Hehe. Keanu nägi aga kuidagi nii vana välja. Väsinud.

Nüüd aga sellest, mis mulle ei meeldinud. See lõpp! Miks peavad Hollywoodi filmid alati suudlusega lõppema. Muidugi on armas, et film hästi lõppes, kuid lõpetada saab ka teistmoodi. Teise nurga alt. Suhteliset tüüpiline juba: mees ja naine jalutavad teineteisele vastu, jäävad seisma, naine ütleb midagi, mees ei lase tal rääkida ning suudleb teda.

Muidu film meeldis. Ootasin väga kaua, et seda näha ning kokkuvõttes väga ei pettunudki.

Hinne: 4/5

You stupid man

2006-10-07T16:08:00.000-07:00

Sattusin selle filmi peale täiesti kogemata, aga olen rahul. Tegu on siis romantilise komöödiaga ning kuigi idee ei ole kõige originaalsem (naine petab meest, mees sõbruneb ühe teise naisega, kes mehesse armub, kuid too ei pane seda tähele, endine naine tahab meest tagasi, mees lähebki, kuid saab aru, et armastab toda uut sõbrannat). Lõpeb väga hollywoodilikult ning minu jaoks ärritavalt - paarike suudleb. Näiteks friigimad ning huvitavamad filmid ei lõpe nii, suurkompaniide filmid võiksid õppust võtta.

Muidu film oli tore. Mulle meeldisid osade kohtade juures pärismõtete lisamine subtiitritena. Samuti oli huvitav näha, kuidas naised ning mehed mingites olukordades täiesti erinevalt asjadest aru saavad. Natukene tundus see lohutajaroll, keda etendas Nadine (Milla Jovovich), tuttav. Olen ka ise pidanud lohutama, kuid läbi interneti. Owen (David Krumholtz) oli aga mõnedes olukordades armsalt kohmakas ning totu.

Leidsin filmist häid tsitaate, kuid kahjuks ei jäänud need mulle meelde.

Pärast filmi lõppu jäi hea tunne, mis tegelikult ongi ajaveetmisfilmide eesmärk. Alatihti seda aga ei juhtu. Kahjuks pean tõdema, et on olemas paremaid filme kui see. Samas polnud see ka kõige hullem asi, mis Hollywoodist välja on lastud.

Hinne 4/5

Leiutajateküla Lotte

2006-09-15T12:45:00.000-07:00

Esimesel ülikoolinädalal käisin kursaõdedega kinos eesti animatsioonfilmi "Leiutajateküla Lotte" vaatamas. Tohutult armas peremultifilm. Eriti positiivne on tõdeda, et midagi eesti filmimaastikul toimub. Muidugi on mõned häirivad aspektid. Ei tea, kas see on seotud sellega, et tavaliselt olen harjunud kuulma inglise (või mingit muud) keelt ning lugema subtiitreid, kuid eesti filmides on heli tavaliselt liiga vali või arusaamatu. "Lotte" puhul oli vahepeal raske mõnede tegelaskujude juttu jälgida, sest nad rääkisid liiga kiiresti.

Kuigi natuke norimist on, meeldis mulle see filmike tohutult. Tegevustik vahetus piisavalt kiiresti, ei olnud pikka heietamist, kogu aeg toimus midagi. Muidugi oli mitmeid armsaid tegelaskujusid (näiteks karu, kes kaotas asju; jänes, kes püüdis teistest parem olla ning sõpru saada; mutid, kes käitusid kui džentelmenid, ning paljud teised).

Hindeks muidugi 5 (ma ei tea, äkki hindan filme liiga leebelt või peaks hindamissüsteemi muutma?).

Judo! Hatchime! (shaa tähte ei saa kahjuks panna)

C.R.A.Z.Y.

2006-08-16T13:34:00.000-07:00

Selle filmi peale sattusin täiesti kogemata. Tahtsin lihtsalt midagi vaadata ning see jäi ette. Sain aga sellise elamuse, et ei teagi, kust kiitmisega alustada. Võib-olla olete tähele pannud, et siia blogisse kirjutan ainult nendest filmidest (kaks korda olengi ainult kirjutanud tegelikult), mis mulle on väga meeldinud. Halvast asjast ei olegi mõtet kirjutada ju. Kui just ei taha totaalselt maha teha. Seda pole kahjuks/õnneks veel juhtunud.

C.RA.Z.Y. on Kanada film prantsuse keeles. Alguses olin veidi ärevil - kas leian ikka subtiitrid, kuid õnneks olid need olemas. Filmi tegevus algab aastal 1960 ning 25.detsembriga, mil sündis peategelane (hüüdnimega Zac, keda mängib lapseeas Èmile Vallée ning hiljem kohutavalt kena Marc-André Grondin). Kui Zac sündis, oli tal juba 3 vanemat venda, ning hiljem sündis perre ka 5. poeg. Ema arvas juba algusest peale, et poiss on eriline, õnnistatud. Seda kinnitas ka omapärane kiiks - tumedates juustes oli kuklas valge salk juukseid. Tegelikult polegi see õnnistatuse küsimus minu arust filmis kõige olulisem. See võib olla väike kõrvalliin, kuid põhiline oli ikkagi isa-poja suhe ning ka poja enda otsingud. Nimelt avastab Zac endas homoseksuaalsed joones. Ta ei saa aru, kas see kalduvus on päriselt ning vaevleb selle küsimusega kaua. Otsib väljapääsu ning palub Jumalat. Isa sellist kalduvust muidugi ei toeta.

Minu jaoks oli kogu film tõe- ning ajastutruu. Ka üleminekud olid piisavalt sujuvad. Kõrvale ei tohi jätta ka head näitlejatööd. Selle filmi ning üldse mitte suurkompaniide toodangu puhul meeldib mulle see, et palju jäetakse ka vaataja mõelda. Alati ei nämmutata kõik ära, sest mõnikord saab ka ilma sõnadeta kõigest aru. Võib-olla näitabki see näitlejameisterlikkust (ning ka stsenaariumikirjutajate meisterlikkust), kui vaataja saab ka sõnadeta kõigest aru, mis toimub. Selle filmi puhul oli selliseid hetki minu arust palju. Ei häirinud üldse.

Ma ei oskagi hinnet panna. Paneks justkui 5 (5/5), kuid samas tundub kahtlane, et ma kõigile filmidele samad hinded olen pannud. Vähem ei taha ka panna. Nii et las olla 5. Vaadake ja nautige.

If only

2006-08-09T14:16:00.000-07:00

Selle žanriks on pandud komöödia/draama/romantika. Tõesti, seal on kõigest midagi. Võib-olla mehed ei leiaks sellest filmist midagi, kuid mulle läks see korda. Ütlen ausalt, et vähemalt kahes kohas ajas see film mind nutma. Tavaliselt ma ei nuta. Millest see film siis räägib? Enne, kui kirjutan siia, mis imdb's kirjas on, räägiksin sellest, millest mina aru sain. Põhipoint olekski see, et tuleb inimestele öelda, mis sa neist arvad. Neile, keda armastad, peab ütlema 'ma armastan sind', sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Ma olen seda kogenud. Seda, et järsku kaotad inimese, kellest hoolid ning sul ei ole enam võimalik talle öelda, mis sa temast arvad. Eks me kõik ole kedagi kaotanud. Film räägib armastajapaarist, kellel tekib väike tüli ning siis juhtub autoõnnetus ning naine saab surma. Mees on meeleheitel. Ta tegelikult armastas naist. Siis juhtub aga ime - on hommik, kuid see on täpselt see sama hommik, mil nad naisega tülli läksid ning too surma sai. Mees teab seda ning püüab igal võimalikul viisil seda ära hoida. Kahjuks juhtuvad ikkagi samad asjad, mis tol traagilisel päeval. Ainult nende suhe muutub tugevamaks. Kuid siiski...lõpp on peaaegu samasugune...See on minu jaoks kurb film. Samas oli see justkui väike äratus.

Näitlejatest: Jennifer Love Hewitt on minu arust väga armsa välimusega näitleja. Tal on ka päris kena hääl (kui ma ei eksi, siis on mul isegi üks plaat kodus, kus ta laulab). Filmis mängis ta täitsa hästi. Vähemalt ei hakanud ta mind häirima. Tema vastasnäitleja on Paul Nicholls, kes kohati meenutas välimuselt (ja aktsendilt) Jude Law'd. See peaks mõnele meeldima. AGa hea meesnäitleja on. Mängis oma rolli hästi. Ma praegu mõtlen, et äkki oleks mõni suurem staar selle rolli liiga ära rikkunud. Aga seda ei saa enam teada. Ühe huvitava rolli tegi Tom Wilkinson taksojuhina. Kohati tundus ta justkui Jumalana, kes vaatab autosõidu ajal ainult tahavaatepeeglisse ning puhub oma mõistukõnet.

Film oli hea. Mulle meeldis. See pani mind mõtlema ning jättis midagi hinge kripeldama. Hinne: 5-/5

Everything is illuminated

2006-07-26T15:18:00.000-07:00

Film, millest ma ei osanud midagi loota ega arvata, kuid mis üllatas mind vägagi positiivselt. Miks sellistele Oscarit ei anta? Ahjaaa...Oscar antakse tavaliselt n-ö suurtele filmidele, mille taga on kopsakas rahakott ning nimi. Ainuke tuttava nimega isik selles filmis oli minu jaoks Elijah Wood. Tema tegi ühe korraliku ning hea rolli. Rohkem meeldisid mulle teised rollid. Kasvõi Eugene Hutzi poolt mängitud Alex, kes tahtis olla väga ameerikalik ja läänelik, mis mulle mõjus kohati isegi naljakas. Ei saa ka unustada pimedat vanaisa, kes tegelikult ei olnudki pime, ning hullu koera. Huvitavaid karaktereid oli palju. Filmis saab näha ilusat loodust ning toredaid vanu elemente (kasvõi see sinine auto, millega nad sõitsid). Muidugi ei puudunud ka filmi tõsine pool - holokausti teema. Samas oli see nii hästi filmi sisse kirjutatud, et see ei hakanud häirima. Olen üritanud vaadata ka Steven Spielbergi "Münchenit". No ei suutnud. Minu jaoks ei pakkunud see pinget. Miks peame tõsistel teemadel soiguma? Seda saab väljendada ka teistmoodi. Ma ei väida, et vana mees halbu filme teeb, kuid siiski... Ehk saate mu mõttest aru. Natukene võrdleksin Liev Schreiberi filmi "Everything is illuminated" Jean-Pierre Jeunet' filmiga "Amelié". Mõlemad on läbi huumoriprisma ning väga vahvate tegelastega.

Liev Schreiberi film saab minu käest tubli 5 (5/5). Nauditav film. Ma ei ole eriline kriitik ka, et tahaks hirmsasti vigu otsida jne jne. Kui midagi otseselt ei häiri, siis on kõik tiptop.